Lugu isehakanud ehtedisaineri teekonnast ja mõtetest
Ehete loomine ei olnud minu jaoks algusest peale kindel plaan, aga kuidagi sammhaaval on see minuni jõudnud. Usun, et teatud asjad juhtuvad meiega just õigel hetkel ja teatudpõhjustel. Ehete disainimine on miski, mis on minu jaoks väga loomulik ja millega tegelemist ma naudin. Minu teekond ehtedisainini on
olnud täis katsetusi, avastusi ja eneseleidmist.
Alustasin rohkem kui 10 aastat tagasi lasteletekkide, lutikettide ja puidust nimetähtede meisterdamisest, sealt edasi jõudsin naiste eheteni, päikesepüüdjateni ja lõpuks paelusid mind meeste ehted. Tagasi vaadates tundub see teekond loomulik – igas etapis õppisin midagi uut ja need õppetunnid viisid mind sammukese lähemale sellele, mida täna teen.
Kui peaksin end lühidalt kirjeldama, ütleksin, et olen isehakanud ehtedisainer. See sõna paelub mind väga, sest just ehtedisainer ma soovingi olla ning selles vallas edasi areneda.
Olen osalenud erinevates ehete töötubades ja koolitustel, kuid kõige rohkem olen õppinud ise luues. Minu jaoks on loomine pidev katsetamine – kui mul tekib mõni idee, siis proovin selle vaatamata takistustele ellu viia. Sageli sünnivad parimad lahendused just töö käigus. Iga ehe valmib rahulikult ja läbimõeldult. Kontrollin alati üle, et kasutatavad materjalid oleksid vastupidavad ning valin poolvääriskivid, mis mind kõnetavad.
Miks just meeste ehted?
Ühel hetkel märkasin, et just meeste ehted annavad mulle kõige rohkem võimalusi loomingulisuseks. Mida rohkem ma neid loon, seda rohkem see mind inspireerib.
Meeste ehted on jõulised, minimalistlikud ja selge disainiga. Neis on midagi, mis mind kõnetab. On kindlad poolvääriskivid, mis sobivad eriti hästi just meeste ehete jaoks.
Näiteks:
- Laavakivi, mille poorne ja naturaalne pind annab ehtele karakteri
- must matt oonüks, mis sobib igapäevaseks ja ka pidulikuks puhuks
- tiigrisilm, mida seostatakse sageli meheliku energia ja enesekindlusega
Lisaks kasutan ehete meisterdamisel terast. Teras meeldib mulle selle tugevuse ja vastupidavuse tõttu. See ei oksüdeeru ega kriimustu nii kergesti nagu pehmemad metallid ning säilitab oma ilusa peegelläike. Just seetõttu olen oma ehete materjalideks valinud terase ja poolvääriskivid – tugevad ja mehelikud materjalid.
Aga ehted on ju naistele?
Kindlasti mitte, ehete kandmine on üks viis eneseväljenduseks nii naistele kui meestele. Tänapäeva mehed ei pea enam mahtuma kitsasse raamistikku. Igaühel on õigus väljendada oma stiili ja isikupära ning üks võimalus seda teha on läbi ehete.
Tänapäevane arusaam, et ehted on pigem naistele, tekkis alles 19. sajandil. Muistsed mehed kandsid ehteid juba enne metalli kasutuselevõttu. Kõige vanemad ehted kuulusid tõenäoliselt meestele.
Ühed maailma vanimad ehted on umbes 100 000 aastat vanad merekarpidest helmed, mis on leitud Põhja-Aafrikast. Arheoloogid arvavad, et neid kandsid sageli meessoost jahimehed, et näidata oma identiteeti või staatust hõimus.
Neandertallased olid esimesed inimesed, kes kasutasid aksessuaare. Ajaloolased usuvad, et nad võisid valmistada maailma esimesed ehted umbes 130 000 aastat tagasi, lükkides loomahambaid ja teokarpe nööri otsa.
Umbes 5000 aastat tagasi kaunistasid Vana-Egiptuses elanud inimesed end ehetega, et kindlustada oma tulevikku. Mida rohkem hõbe- ja kuldehteid nad kandsid, seda atraktiivsemad uskusid nad end olevat jumalatele, kelle käes oli võim tervise, rikkuse ja teispoolsuse üle.
Vana-Kreeka sõdurid kandsid mõnikord metallist või nahast käevõrusid ja kaitsesümboleid. Sarnased ehted ja amuletid olid levinud ka Vana-Roomas, kus need sümboliseerisid vaprust ja pakkusid kandjale sümboolset kaitset.
Briti kuningliku perekonna Tudorite dünastia ajal muutus Inglise õukonnas populaarseks kanda raskeid kuldkette ning vääriskive. Teatud perioodil oli nende kandmine lubatud ainult kõrge staatusega rikastele meestele. Inglise kuninga Henry VIII ehtekarbist leiti vähemalt 230 sõrmust, 320 sõlge ja lugematu hulk kaelakeesid.
16. ja 17. sajandil oli Euroopas meeste seas populaarne kanda ühte kõrvarõngast – sageli suurt pärliga rippuvat kõrvarõngast. 18. sajandil kandsid piraadid ja meremehed ehteid omamoodi elukindlustusena. Kuldsest kõrvarõngast piisas nende matusekulude katmiseks ning kehtis omamoodi aukoodeks, mille järgi pidi sellist kõrvarõngast kasutama just selleks otstarbeks.
20. sajand ja eriti Teine Maailmasõda mõjutas oluliselt meeste ehete kandmist ning selle mõju kestab tänapäevani. Traditsiooniliselt kandsid abielusõrmust ainult naised, kuid sõja ajal, kui mehed pidid pikka aega kodust eemal viibima, soovisid nad midagi, mis meenutaks neile kodu ja lähedasi. Nii hakkasid nad vasakus käes kandma lihtsat kuldsõrmust. See trend jätkus ka pärast sõda ning alates 1950. aastast on enamus abielus mehi otsustanud kanda abielusõrmust.
20. sajand tõi meeste ehetele uue laine. Paljud kultuuriikoonid muutsid meeste ehted taas
populaarseks.
Näiteks:
- Elvis Presley – kuldsed sõrmused ja ketid
- Jimmy Hendrix – sõrmused ja rituaalsed või etnilised amuletid
- Freddie Mercury – kuldsed ja hõbedased käevõrud, nahast käevõrud metalli detailidega, suured sõrmused, kaelaketid
- David Bowie – julged ja kunstilised ehted
Nende ikoonide stiil näitas, et ehe ei ole lihtsalt naiste mood – see võib olla mehe identiteedi, isikupära ja enesekindluse väljendus. Nende ja paljude teiste kuulsuste julge ehete kandmine lõhkus traditsioonilisi soostereotüüpe ja julgustas mehi ehetega katsetama. See trend mõjutas meeste ehete turgu ning tõi kaasa meeste ehete taaselustumise, kus ehe sai kindlaks osaks karakterist ja eneseväljendusest.
